26.03.16

"1944" ja "Päikesepiste"


Huige, 7. mai 2015                                                                                                                                  
Avaldasin 2007. aastal Sirbis artikli Eesti meeste valikutest Teises maailmasõjas, kus väitsin, et esimese punase aasta repressioonide mõjul oleksid eesti mehed võidelnud sovettide vastu ükspuha kellega koos, kas vene valgekaartlaste, tšetšeenidega või Napoleoni armeega.
          2010. aastal, kui Venemaa režiimitruu noorteorganisatsioon "Naši" selgitas Venemaa suurimaid vaenlasi, olin nende hulgas ka mina kui pseudoajaloolane. Naši suvelaagris oli posti otsa seatud minu muust kontekstist eraldatud tagurpidi haakristiga mütsistatud pea kujutis ja posti külge plakat tsitaadiga sellestsamast Sirbi artiklist: "Niisiis andsid suurima panuse II maailmasõja võitlustes Eesti riigi ja rahva eest eesti mehed Saksa vormis. Teisiti ei saanudki see olla.
        Venelastest kolleegid soovitasid mul Venemaa vaenlase tiitlit siiski mitte ülehinnata ega edevaks minna. Tõesti, midagi ei sündinudki. Vene viisat mulle ei keelatud ja Venemaal arhiivides käies ma mingit erilist ahistatust ei tundnud. Ent mingi lootusetuse tunne jäi sest vaenlaseks kuulutamisest küll - olin ju artiklis tunnustanud ka oma kodumaa eest ja värvides võidelnud venelaste patriotismi ning kinnitanud, et meil kõigil - nii eestlastel kui venelastel - on ühine õigus oma ajaloo üle uhkust tunda.
***
Viimase poole aasta jooksul on Eestis ja Venemaal linale jõudnud ajaloofilmid, millel on identiteedikujunduslik tähendus. Nii Venemaa Päikesepiste" kui Eesti 1944" kannavad eri pooltel võidelnud rahvuskaaslaste lepitamise kaudu rahvusliku selgroo kujundamise ambitsiooni.
            Mõlemad linateosed on toodetud oma žanri ja oma kultuuriregiooni tippude poolt. Režissöör Elmo Nüganeni varasem töö "Nimed marmortahvlil" andis edasi Vabadussõja vaimsust ning selles oli õnnestunud stseene, kuid kutsus minus kui ajaloolases esile küsimuse, miks on vaja minevikku muudetult näidata, kui ehe minevik on palju põnevam. Venemaa kõige tuntum filmitegija, nii Nõukogude kui Putini režiimile ustav Nikita Mihhalkov on varem hakkama saanud rea filmidega, millest tuntumad ja uuemad on "Päikesest põletatud", "Siberi habemeajaja", "12" ja "Päikesest põletatud 2", kus samuti ajalooline autentsus autori poolt edastatava sõnumi võimenduse ees taanduma on pidanud.
            Ma ei oska Eesti ja Vene lintide kunstilist taset võrrelda, küll aga arvan, et 1944 on tugevam kui "Nimed marmortahvlil". See on ajastutruu film põhimõttel - nii võinuks vabalt juhtuda. Tõsi, erinevate võimaluste diapasoonist on välja valitud versioonid, mis tänase poliitraamiga paremini kokku lähevad. Mõned kohad võivad eestlastele jätta kulunud mulje, ent ettearvatavus on ajalooreaalsusega arvestavas loos ilmselt mingil määral paratamatu. See võimas lugu on siiski ühtlasi ka värske, rääkides seda, mida kõik eestlased aastakümneid teadnud, kuid mitte alati üheselt sõnastanud.
            Film on mõjuv, ning kohati ka manipuleeriv kunstižanr: pildi, teksti ja heli koostöös edasiantava sõnumi toime inimpsüühikale võib olla tugev isegi siis, kui manipuleerimiskavatsus läbinähtav. Sellel, kes kohe algusest filmi sisse elab, on kerge hilisemad ebaloogilisused - kui neid ka oleks - andestada või märkamata jätta. Küllap on 1944 puhul nii paljude eestlastega.
            Jah, kui Saksa munder vabatahtlikult selga pandi, siis küllap nii soovist Eesti eest võidelda, kuid paljudel juhtudel ka väga isiklikust tahtest tasuda esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal läbielatud alanduste ja lähedaste kannatuste eest. Klassikaline on ühe mu tuttava isa - Sõrve noormehe lugu, kes - nagu ka mitu ta klassivenda - oli nende kooli tulnud noorde naisõpetajasse platooniliselt armunud. Kuid peale bolševike lahkumist leiti õpetaja piinamisjälgedega surnukeha Kuressaare lossihoovist. Poiste valik oli ühene - munder selga. Missugune munder - seda valikut ei olnud. 1944 teeb ka selles mõttes ajalugu, et esmakordselt näidatakse ka SS vormis mehi inimlikena. 
            Filmis esineb minu arvates ka kunstiliselt väga häid leide, nagu peategelase vahetus. Eesti mehed lõhestatakse ja rebitakse erinevatele pooltele võitlema kahe kuritegeliku suurvõimu poolt, kuid taustategelaseks ehk sümboolseks Eestiks, kes Saksa mundris võidelnud eesti mehed ja eesti soost punaarmeelased kokku seob, on eesti naine, ühe peategelase õde ja teise armastatu. Samuti sümboolse laenguga on stseen, kus eestlastest punaarmeelaste üksuse komandör tunneb neid varitsuslahinguga üllatanud leegionärides ära kaasmaalased ning tulistamise seisu käsutab. Loojuva päikese taustal taanduvad Eesti SS diviisi mehed mõjuvad oma välimundrites ja okstega maskeeritud kiivrites justkui kaasaegse Eesti kaitseväelased, ning ongi tõsi, et tänane Eesti sai sündida teadmisest, et eestlasi lahutavast vormist tugevam on eestlus ise.
 
***
Kui 1944 käsitleb kahes erinevas vormis teineteise vastu võidelnud eestlasi, siis 24 miljonit dollarit ehk ca 12 korda rohkem kui 1944 maksma läinud Päikesepiste teeb sedasama venelastega kahe Ivan Bunini novelli motiive kokku konstrueerides. Põhilooks on piiramisrõngasse jäänud Peter von Wrangelli vägede ohvitseride kapituleerumine punastele Krimmis 1920. aasta sügisel, taustalooks tsaariarmee porutšiku armuafäär sõjaeelsel Venemaal.
         Krimmist punaste haardest õnnestus paljudel põgeneda, kuid alla andis üle 50 tuhande valgekaartlase, kes lootsid, et punaste väejuhatus peab oma sõna, amnesteerides need, kes tahavad Venemaale jääda ning laseb teistel vabalt Venemaalt lahkuda. Tegelikkus, nagu bolševike lubaduste puhul ikka, osutus teistsuguseks. Valgekaartlaste ja Krimmi lõksu jäänud Vene aadlike ja kodanlaste mahalaskmised algasid kohe peale punaste saabumist, halastust ei tuntud ka meditsiinipersonali ja haavatute vastu. Karistusaktsioone saadeti Moskvast juhtima karastatud revolutsionäär Zemljatška ja lüüasaanud Ungari revolutsioonijuht Bela Kun.   
            Mihhalkovil on õnnestunud tekitada impressiivseid kohti, ent tervikuna - olenemata Mihhalkovi taotletava sõnumi selgusest - jätab sümboolsete stseenidega ülekoormatud film venitatud ja ebasüsteemse mulje. Sõjaeelset tsaari-Venemaad, kus seikleb kuldsetes epolettides porutšik, kujutatakse vaatajale nii, nagu tegi seda vürst Grigori Potjomkin tsaarinna Katariina II-le - helgeid õitsenguvärve kokku hoidmata ehk potjomkini külasid ehitades. Andrei Tarkovski olevatki Mihhalkovi kohta öelnud, et tolle käed on targemad kui pea. Ehk tehniliselt on film tugevam kui sisuliselt. Peategelast vaevavale küsimusele aga - kuidas sai küll juhtuda kodusõda ning punastele allaandmine - pakutakse ääri-veeri vastust porutšiku ehk vene eliidi sõjaeelset, lihtrahvast mittehuvitatud hoiakut kujutades. Püüded peale kapituleerumist vene puna- ja valgekaartlasi ühele pildile mahutada nurjab aga teisest soost kommunistide juhtide Zemljatška ja Bela Kuni vastuseis.
                 
***
Küllap on tähenduslik, et eri pooltel võidelnud eestlasi ühendab eesti naine, siis eri pooltel võidelnud vene meeste ühenduslüliks on Vene deržaava-minevik, ning kui eestlaste lõhestajaks on võõrvõimud, siis venelaste lõhestajana ja terrori initsiaatoritena näitab Mihhalkov võõrrahvast, kelle juudi päritolu on filmis eriti rõhutatud. Vene punakaartlase vaatele revolutsioonist kui kristlikust võrdsuse ja vendluse püüdest vastandab Zemljatška kompromissitu klassivõitluse. Üks kontseptsioon, mis Venemaal levib või mida võimuringkondade poolt võib-olla teadlikult levitatakse, väidabki, et samasugused Nõukogude režiimi (ehk juutide) ohvrid kui Venemaa poolt okupeeritud rahvad, on ka venelased ise. Lükates nii tasakaalustatud enesereflektsiooni edasi ja võimendades ideed, et venelased ise pole kunagi milleski süüdi. 
            Heitliku identiteediga sootsiumid on äraarvamatud ja võivad kergesti muutuda agressiivseks. Venelased klaarivad alles oma kodusõja arveid ja on raske öelda, millal nad II maailmasõja tasakaalustatud käsitluseni võiksid jõuda. Näiteks analüüsides Vlassovi armees ning mujal Saksa mundris teeninud venelaste motiive. Vaevalt, et niipea, ning kas varem, kui teised võitjarahvad, on samuti raske öelda. Ent aeg selleks võib siiski olla lähemal, kui arvasin omal ajal, siis, kui Venemaa suurimaks vaenlaseks sain.
            Seda aega toob ehk sammukese lähemale ka 1944. Film ei mõju mitte ainult neile 100 tuhandele inimesele, kes linti kinos vaadanud on. Sellele arvule võib veel lisada mitukümmend tuhat Venemaa filmivaatajat, kes on seda teinud Vene (piraat)filmiportaalide vahendusel. Nende arv suureneb üha, kuid ka praegu on 1944 Vene tuntuimas filmiportaalis Kinozal.tv isegi üllatavalt populaarne: juba mai alguses oli seda arvutitesse laaditud üle kaheksa tuhande korra. Vähem üllatav pole vastuvõtt: loomulikult on kommentaare stiilis Eesti film on nagu Kuuba hoki ning ikka leidub neid, kes hindavad filmi fašistlikuks propagandaks, aga osa tagasisidest - hoolimata taas Venemaal alanud Kremli oponentide vastasest kampaaniast fašismivastase võitluse sildi all - on positiivne, filmi peetakse heaks ja eestlaste valikuid mõistetakse. Nii, nagu filmis 1944 pole näiliselt venelaste huve teeniv, eesti keeles rääkiv partorg Kreml venelastega identne, pole ka tänase Kremli võimu hoiakud identsed Vene ühiskonnaga.
            Küll aga ei usu ma, et venelasi on võimalik meile sõbralikumaks teha mingil ühisel multikultuursel alusel, seega ühtlasi oma ajalugu moonutades või maha vaikides. Vastupidi - kui tahame, et mõistetakse meie valikuid, peame neist selgelt rääkima, kuid tunnustama ka venelaste rahvuslikku uhkust ja identiteeti. Aga igal juhul töötab ajastutruudus Vene ühiskonnale apelleerides paremini kui õõnes propaganda või vastupropaganda, ning erinevalt Päikesepistest, mis tõenäoliselt eestlastele vähe korda läheb, on filmi 1944 lisaväärtuseks kasvõi sellesama lihtsa tõe selgitamine suurte Venemaa võidupidustuste aegu, et venelaste õigus oma ajaloole ja valikutele ei kaalu üles teiste rahvaste samasugust õigust.

Kommentaare ei ole: