26.03.16

Eesti põhiväärtused

Huige, 16. september 2015.
Ma ei ole religioosne inimene ja lisaks pooldan veel mõnd asja, mis konservatiivse ideoloogiaga kindlasti kokku ei lähe. Küll aga määratlen sarnaselt Sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks praegust olukorda kultuurisõjana või erinevate poliitilis-kultuuriliste hoiakute konfliktina. Mind teeb murelikuks kooseluseaduse ebademokraatlik läbisurumine – ehkki rahvahääletusel oleksin homoinimeste õiguste suurendamisele ise poolthääle andnud - ning nüüd Brüsseli immigratsioonipoliitika heakskiitmine meie juhtivate poliitikute poolt. Tuletagem meelde, et Eesti Vabariik keeldus Džohhar Dudajevi lesele kodakondsuse ning Afganistanis sõdinud eestlaste tõlgile Omarile varjupaiga andmisest.
Mina peaksin just neid tegelikeks poliitilisteks pagulasteks, kelle ees Eestil on kohustused, ning leian, et meie presidendi ja valitsuse humanismi argument nüüdse migratsioonikriisi puhul on silmakirjalik. Samuti leian, et minul kui kodanikul on õigus kritiseerida Euroopa Liidu poliitikat, mis rändekriisi sellises ulatuses esile on kutsunud ning nüüd Eestis kultuurisõja lõkkesse kuiva hagu lisab. Kui rändekriisi põhjusi veidigi sügavamalt analüüsida, siis selleks on poliitiline ja sõjaline sekkumine immigrantide päritolumaade siseasjadesse, millest ka Eesti valitsused on demokraatia ja läänelike väärtuste sildi all innukalt osa võtnud. Sama sildi all üritatakse meile nüüd peale suruda Euroopa Liidu ummikusse jooksnud ning selgelt perspektiivitu immigratsioonipoliitika heakskiitmist.
Aga kultuurisõja üheks teemaks on ka see, kui tänapäevakeskne on poliitika ja kas tulevikueesmärke peaks sõnastama. Ebademokraatlikult juhitud Euroopa Liit on tänapäevakeskse, kriisist kriisi kulgeva ja ainult kriisidele reageeriva poliitika näiteks. Multikultuurse ideoloogia pooldajatest poliitikud on sõnastanud endale rea ideoloogilisi postulaate, millest osa on terve mõistusega vastuolus, ning hulga tabusid, mille vahel tuleb loovida, ja sestap seisnebki nende poliitika eesmärk iseenda poolt välja mõeldud karide vältimises, mitte aga liikumises õitsvate ühiskondade ja õiglase ning tasakaalustatud maailma poole.
Nii ei tea me, kuhu Euroopa Liit on teel, ning kellegi käest pole seda ka küsida. Me näeme küll Brüsseli poliitikute silmavirutavat mannetust, ent meie endi võimalused poliitikat mõjutada on väikesed. Samuti pole meil aimu, kuhu Brüsseli-truud poliitikud Eestit viia tahavad ning kas nad seda isegi teavad.

***
Küll aga on meil endil olemas tekstid, kus meie riigi sisu ja eesmärgid on selgelt sõnastatud. Need on Eesti põhiseadused. Ja neid on olnud neli. Põhiseadus on tüvitekst, mis fikseerib ühiskonna aluskorralduse, kajastades tema eesmärke, põhiideid, hoiakuid, moraalseid väärtusi ja traditsioone ehk ühiskonna põhiväärtusi. Põhiväärtused on konkreetsete olukordade ülesed.
Esimese Eesti põhiseaduse koostamisega algas töö Asutava Kogu komisjonis 1919. aasta kevadel, kui vaenlane oli Eesti pinnalt minema aetud. Asutava Kogu valimisaktiivsus oli ülikõrge, kõrgem kui Eesti seadusandlike kogude valimistel varem või hiljem. Valimisõigus oli üle 20 aastastel üldine, s. t. oli ka naistel. Kõrvalepõikena. Kui olen üliõpilaste käest küsinud, kus said naised varem valimisõiguse, kas Eestis või neis mais, mida klassikalise demokraatia eesminejateks peetakse, nimelt Prantsusmaal ja Šveitsis, siis õige vastuse – s. t. Eesti - nimetab keskeltläbi kümnest üks. Võib-olla kajastab see ignorantsi kõrval ka seda, et oleme üles kasvatanud rahvusliku alaväärsuskompleksiga noorte põlvkonna.
Tollal koostas põhiseaduse projekti isik, kes kindlasti alaväärsuskompleksi käes ei vaevelnud – noor, 29-aastane õigusteadlane Jüri Uluots. Aga tollal oligi kogu Eesti rahvas noor, 1920. aastate alguses oli 15–29-aastaseid 26%, täna aga 18% ning nende osakaal väheneb järgmistel aastatel kiiresti. Ühiskond, kus on noori rohkem, käitub teistmoodi, julgemalt, dünaamilisemalt ning rohkem ette vaatavalt. Märkigem, et teise Eesti Vabariigi kõige olulisema seaduse – maaseaduse projekti koostas samuti 29-aastane agraarteoreetik Theodor Pool, ning Eesti maareformi on peetud Euroopa kõige radikaalsemaks ja üheks kõige õnnestunumaks.
Niisiis, tol 1919. aastal pakatas toonane Eesti erinevalt tänasest nii noorusest kui eneseusaldusest. Põhiseaduse preambuli eelnõu tekst kõlas nii: “Eesti rahvas, kõikumata usus ja vankumatus tahtmises luua oma riiki, mis on rajatud õigluse, seaduse ja vabaduse peal kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus elus ja üleüldises kasus, võttis vastu ja määras järgmise põhiseaduse." Seda sõnastust redigeeriti mõnevõrra, kuid temas sisalduvad mõtted kinnistusid kõikidesse esimese iseseisvuse aegsetesse põhiseadustesse. Tegemist oli seega mitte üleliia pateetilise kinnitusega, et see riik on loodud eestlaste poolt – tolleaegses mõistes tähendas Eesti rahvas eestlasi – on õiglane, vaba, seadustel põhinev ja mõeldud nii täna kui tulevikus siin elavatele eestlastele. Põhiseaduse tekstis kinnitati, et ka vähemusrahvustel Eesti riigis on kõik õigused.
Tolleaegne eneseusaldus tähendas tahtmist ja jõudu mitte kopeerida, vaid teha omamoodi. Eesti põhiseadus oli sulam parlamentarismist ja Šveitsi põhikorrast. Puudus riigipea institutsioon. See lähtus arusaamast, et nii on kõige demokraatlikum, president seostus nimelt monarhiga, monarhia omakorda Vene tsaari või Saksa keisriga, ning nendega ei tahtnud eesti naine ja eesti mees mingit seost tunda.
Ka muud konstitutsiooni lähte-eeldused olid väga demokraatlikud. Rahvast nähti majesteedina, valitavat esinduskogu rahva sulasena. Keegi põhiseaduse komisjonist ega hiljem ka Asutava Kogu täiskogu liikmetest ei vaidlustanud, et põhiseadus peab kehtestama rahvaalgatusõiguse rahvahääletuste läbiviimiseks. Tööerakondlane Ado Anderkopp rääkis 27. mail 1920 Asutavas Kogus, et kui esinduskogu arvamus peaks erinema rahvahääletuse tulemusest, siis on esinduskogu muutunud lõhkiseks peegliks, kus rahvas end ära ei tunne, ning on loogiline, et esinduskogu lahkub siis otsekohe ametist. Demokratism kajas vastu ka põhiseaduse punktist, mille kohaselt Eesti Vabariigi kodanikele ei saanud rahuajal anda teenetemärke. Arutati, kas põhiseadusega keelustada sõjaväe Eesti piiridest väljaviimine rahuajal, ning kas fikseerida surmanuhtluse keelustamine.
Kõik omast ajast ees olevad ideed põhiseadusse ei läinud, ent igatahes sai põhiseadus uhkelt omapärane ja demokraatlik. Poliitiliste režiimide mõõtesüsteemi Polity IV järgi kuulus Eesti 1920. aastatel maailma kaheteistkümne ja Euroopa seitsme kõige demokraatlikuma riigi hulka.
Aga sel 1920. aasta põhiseadusel oli ka defekte. See muutis täitevvõimu ebastabiilseks. Erinevatel põhjustel 1920. aastatel põhiseaduse parandamine ei õnnestunud.
Siis aga algas suur majanduskriis, mis ajas poliitilised vahekorrad väga teravaks. Ning võib-olla just rahvaalgatusõigus aitas vältida kodusõda. Korraldati kolm põhiseaduse eelnõu rahvahääletust. Kõigi eelnõude kohaselt tuli sisse seada riigipea amet ja tugevdada täitevvõimu, kõigi kohaselt pidi president või riigivanem valitama otse rahva poolt ning kõigis oli sees rahvaalgatusõigus rahvahääletuste korraldamiseks. Võitis vabadussõjalaste eelnõu.
12. märtsil panid aga Konstantin Päts ja Johan Laidoner sotsialistide ärgitusel ja toel toime riigipöörde. Demokraatia kaitseks, nagu riigipöörajad põhjendasid. Sarnaselt nendega, kes täna väidavad, et sõnavabadust tuleb piirata sõnavabaduse kaitseks. Pärast seda pole Eesti ühiskonnal rahvaalgatusõigust rahvahääletuste korraldamiseks enam olnud.

***
Seati sisse autoritaarkord, parteid keelustati, sõnavabadust kitsendati. Päts teatas, et riigi kõrgeim võim on küll rahvas, kuid rahvast on parasjagu tabanud haigus. Ka marksistide ajaleht “Rahva Sõna” hoiatas valimiste korraldamise ja sõnavabaduse taastamise eest, sest leiti, et meeled pole rahunenud.
Järgmine, autoritaarne põhiseadus jõustus 1938. aastal ilma rahvahääletuseta ja selles ei sisaldunud rahvaalgatusõigust. Uus parlament aga oligi Ado Anderkoppi sõnu kasutades lõhkine peegel.
Missuguseks oleks Eesti saatus suures sõjas kujunenud lõhkumata peegli korral, me ei tea.
Uut põhiseadust sai tegema hakata rohkem kui poole sajandi pärast. 20. augustil 1991, Moskva riigipöörde teisel päeval moodustati Põhiseaduse Assamblee. Põhiseaduse aluseks võeti Jüri Adamsi eelnõu, sest rahvaesindajate enamus soovis parlamentaarset riiki. Põhiseaduse preambulis kinnitati taas, et Eesti riik on eestlastele – tänastele ja tulevastele põlvedele.
Aga ühes oli uus põhiseadus sarnane Pätsi põhiseadusega – seal polnud rahvaalgatusõigust. Põhiseaduse Assambleele tehtud sellekohased ettepanekud – näiteks Ernst Kirsi oma, kes kirjutas, et rahvaalgatusõigus on olnud põlvkondade vältel Eesti rahva õigustunnetuse süda – lükati tagasi, nagu ka presidendi otsevalimise ettepanek. Põhjuseks oli asjaolu, et tolleaegne Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel oli rahva seas väga populaarne ja oleks otsevalimistel presidendiks saanud. Seda aga mõjukad poliitikud ei soovinud. Nad võisid elavalt ette kujutada, et kui põhiseadusesse ei jää presidendi otsevalimist, kuid jääb siiski õigus algatada rahvahääletusi seaduste muutmiseks, siis võib ühiskond ikkagi ise otsevalimise sisse seada.
Niisiis on rahvaalgatusõigus olnud kõigis rahvahääletusel olnud põhiseaduse eelnõudes, välja arvatud meie kehtiv konstitutsioon. Samal ajal on meie põhiväärtuseks rahvuse hoidmise ja edendamise kõrval alati olnud demokraatia, rahva tahte mōistes, mille oluliseks vahendiks on rahvaalgatusõigus. Viimast ignoreeris Päts, sest tahtis olla võimul, ning Põhiseaduse Assamblee, patustades põhimõtte vastu, et põhiseadus peaks olema olukordade ülene.
Mõned aastad tagasi andiski paisunud kodanikuaktivism märku, et Eesti poliitladvik on lõhkine peegel. Rahvakogule esitatud ettepanekute hulgas sai kõige rohkem toetushääli just rahvaalgatusõigus. Kuid see ühiskonna aktivism manipuleeriti Rahvakogule eelnenud seminaride käigus mujale. Tsiteerin seminari protokolli: “Ekspertide Jüri Raidla, Liia Hänni ja Allar Jõksi arvates ei sobi vaadeldav ettepanek tänasesse Eesti süsteemi poliitilise kultuuri madala taseme tõttu. Ettepaneku realiseerimine tõstaks poliitilise populismi kvalitatiivselt järgmisele tasemele ning võib lõppkokkuvõttes osutuda Eesti õiguskorda destabiliseerivaks faktoriks. Rahvaalgatuse sisseviimine võimu teostamise mehhanismi vääriks igakülgset toetamist küpse demokraatiaga riigis, milleks Eesti Vabariik käesoleval ajal veel kahjuks ei ole. Nende väitel tegi Põhiseaduse Assamblee 1992. aastal teadliku valiku, kui jättis rahvaalgatuse Põhiseaduse eelnõusse lülitamata. Tollased kaalutlused ei ole oma aktuaalsust kaotanud.”
Paraku on taoline mõtteviis poliitladviku seas väga levinud. Seesama mõtteviis ongi viinud poliitladviku ühiskonnast võõrandumisele, lõhkiseks peegliks muutumisele. Ma ei arva, et kellelgi on õigus ainuteadvalt deklareerida, kui “küps” või mitteküps on meie ühiskond. Arvan, et minutaolisi inimesi, kes ei taha saada elukutselisteks poliitikuteks, ent leiavad, et meil on otsene õigus öelda oma sõna sekka poliitika kujundamisel, on palju, ning mida rohkem meid on, seda tugevam on ka meie ühiskond. Lõhkist peeglit ei ole võimalik parandada selle tuhmistamisega – internetikommentaaride keelustamisega – ega ka rikkumisega – sõnavabaduse piiramisega vihakõne keelustamise või mõne muu sildi all. Uusmarksistliku “Eesti Päevalehe” toimetus sõnavabaduse piiramise ühe eestvõitlejana võiks meenutada marksistliku “Rahva Sõna” saatust – ainult kolm aastat peale seda, kui “Rahva Sõna” asus toetama demokraatlike vabaduste piiranguid, keelustati ka "Rahva Sõna" ise. Nii on vastuseis sõnavabaduse kitsendamisele täna seismine ka sellesama “Eesti Päevalehe” tuleviku eest.
Käimasolevas kultuurikonfliktis, kus meid ootavad ees veel väga rasked otsused, saab ühele või teisele poolele õiguse anda ainult majesteet, see on rahvas ise. Kuidas ta seda teha saaks, seda me teame. Rahvaalgatusõigus tuleb taastada.

Kommentaare ei ole: